Eelmise aasta intervjuu, mis on jällegi tehtud vahetult peale seda, kui Xavier sai rolli "Eclipse" filmi, ent seekord räägib Ta hoopis muudest asjadest: oma karjääri algusest, filmist "The Loved Ones" ja paljust muust põnevast! Originaal intervjuu (inglise keeles) tegi Paul Fischer.

Mulle saadeti stsenaarium.

Jah, Austraalias. Tegelikult, ma vist siiski olin sel hetkel Los Angeleses kui ma saatsin oma taotluse. Tavaliselt kipub nii olema, et saadad küll oma soovi ära, ent harva kuuleb vastukaja või tagasisidet. Kuid kui ma tegin Seani jaoks esinemisproovi ja kui ma lugesin stsenaariumit, siis ainuke asi, mida ma suutsin tabada oli see, et kui ebatavaline see film on. Üks asi, mis mulle lugemise ajal kohale ei jõudnud oli see, kui naljakas kogu asi oli. Sellest sain siis aru, kui ma vaatasin filmi esimest korda Melbourne Filmifestivalil. Siis tundus film juba koomiline.

Teatud mõttes oli. Ma arvan, et igas karakteris pead leidma natukene iseennast, mida rolli sisse panna. Brent on vaikne ja veidike üksildane ja see on meil ühine ja selles osas ma suudan temaga samastuda. Ent teatavasti on ta ka äärmiselt murest murtud - mina pole aga oma elu jooksul olnud. Jah... Ja veel see ka, et mul oli raske sisse sulanduda õudsasse õhkkonda, kuna mul polnud mingisuguseid juhiseid, kuidas ma peaks seda tegema. Mind pole kunagi piinatud, kahjuks. Või peaks ütlema, et õnneks. [NAERAB].

Jah, rolli tõttu on kahju sellest, et pole piinatud, siis oleks rohkem ettekujutust olnud.

Absouluutselt, peale selle filmi tegemist. Mul oli nii lõbus ja veetsin hästi aega, saad aru, mis mõtlen? Seal oli küll piinamist, mida ma ei naudi tavaliselt teiste filmid puhul. Kuid see oli teistsugune kogemus.

Küllaltki palju jah.

Jah, väga - väga kurnavad, kuid samas on adrenaliinitulv ka väga suur, mis innustab jätkama. Arvan, et kui asja üle saab naerda ja ka veidikene lõõgastuda, siis on see parim viis, kuidas asjadega toime tulle. Õnneks võin öelda, et mul polnud mitte ühtegi õudusunenägu võtete ajal. Aga samas ma arvan, et seda võiks võrrelda nagu kaardistamata territooriumiga, et sina tead ainult seda, mis juhtub siis kui Sean hüüab "Võte!", saad aru? Kaadritaga on olukord teine, kui kinoekraanil.

Võin väita, et Sean küll võtab. Ma arvan, et ta on suutnud seda žanri natukene enda moodi teha. Ta tegi nagu enda moodi popõuduse, et nagu enamus sellest filmist on ju päevavalguses tehtud. Tavaliselt on ju pime ja sünge. Kusjuures see oligi üks asjadest, mis mind ehmatama pani, kui ma seda kõike nägin. Mu reakstioon oli selline, et seal pole ju kuhugi peitu minna! Väga heledalt valgustatud.

Enamuse filmist filmisime Melbourne-i stuudios. See oli umbes nii, et - "Olgu, ma olen vaid pooleldi pimeduses." See on ju ebatavaline sellise žanri puhul, eks.

Ma sündisin Hamiltonis (Victorias) ja üleskasvasin Adelaides.

Ei, mitte üldse, ausalt. Tead küll, et alati vastatakse ju nii, et "Ma olen olen näidelnud alates kolme aastasest saati ja esinesin oma emale ja isale". Tõde on aga selline, et ma pole kunagi selline olnud. Minu puhul oli nii, et sõbraga koos läksime draamakooli ja nii see läks. Millalgil sain aru, et see pole kergete killast, ega ka mitte hobi, vaid ikka oskust nõudev töö.

Ma tunnen, et .... ma ei tea. See on umbes nii, et lähen lainega kaasa. Ma olen teinud nii palju otsuseid vaatamata sellele, et ma olen olnud ääretult kõhklev. [NAERAB]

Asjad on läinud lihtsalt nii, mille üle ma saan vaid rõõmu tunda. Ma ei ole mingit väga kõrget ootust endale seadnud. Ma lihtsalt loodan, et saan jätkata oma tööd.

Ei. Ei, ei. Ma ikkagi elan veel Sydneys koos oma vennaga, kes on samuti näitleja, kes õpib NIDA-s [the National Institude of Dramatic Arts] ja mu õde on lavakorraldaja.

Ma elan Newtownis.