 26 - aastane näitleja Xavier Samuel räägib DOSE.Ca-ga mitmel erineval teemal. Ta jutustab, kuidas Ta sõbrunes Bryce Dallas Howardi pojaga, viibis mõnda aega isegi nende juures ja see, et Ta pesukaru käest hammustada sai on tõsi. Meeldivat lugemist!
Nüüdseks oled sina ka sisse tõmmatud sellese hullu "Videviku" maailma. Kuidas sa toime tuled?
See on suurepärane; kõik need inimesed ju avaldavad oma toetust nende lugude vastu ja nad on väga pühendunud. See on samas ka päris hirmutav, kui pead kehastama kedagi, keda rahvas väga kalliks peab ja hindab.
Kas Videviku Konverents (ametlik nimi - Twilight Convention) Los Angeleses oli sinu esimene kogemus seoses fännidega?
Jah. Jah, see oli päris hullumeelne. Põhimõtteliselt pandi meid lihtsalt 2000 inimese hulka. See oli kummaline. Ent samas kõik olid väga sõbralikud. Ma arvan, et fännid naeravad ja rõõmustavad lihtsalt iga asja üle, mida iganes sa ka ei ütleks.
Kas sa ennem saagaga liitumist teadsid ka midagi sellest?
Ma teadsin vaid, et see on populaarne; ma olin näinud busside peal postreid. Aga kui ma oma sõpradele rääkisin, et teen selle filmi jaoks prooviesinemise, siis päris paljudel neist oli umbes, et "Issand jumal! Sa pead selle osa kindlasti saama!" ja kõik olid väga elevil. Ehk siis jah, ma ei teadnud selles kuigi paljutki.
See oli su esimene Ameerika film?
Jah, nii see on.
Nii, et sa otsustasid alustada üpriski tagasihoidlikult, mis?
Jah, ma arvasin, et see oleks selline tore tagasihoidlik film alustuseks. [Naerab]
Kas oli hirmutav liituda selle populaarse saagaga?
Ma arvan, et kui ma koguaeg oleks mõelnud sellele, kui populaarne see on, siis ma oleks ennast lõpuks hulluks ajanud. Ma lihtsalt keskendusin sellele, et ma pean tegema nii head tööd, kui ma vähegi oskan. Asjaolusid kergendas muidugi ka see, kui ma teiste näitlejatega kohtusin ja nägin neid töötamas, siis nad kõik olid nii mõistlikud ja olid suutnud säilitada kainet mõistust. Ka nemad kõik keskendusid sellele, et anda oma töö juures endast parim.
Kuidas oli koos David Sladega tööd teha?
Ta on koguaeg suurepärast tööd teinud. Tal olid väga head ideed, kuidas esile tuua selle raamatu tumedam pool. Ta on teinud ka filmi "Hard Candy", oled sa näinud seda?
Jah, see film kummitas mind lausa nädalaid.
Ma tean jah. Ta ei ole vaid tehnilise poole peal hea, vaid ta on ka hea režissöör ja paganama intelligentne inimene. Seega pole ma põrmugi üllatunud, et "Päikesevarjutus" on nii kaasahaarav.
Sinu algusestseen on väga pingeline.
Jah, seda oli samuti ka väga pingeline filmida. Me olime sadamas ja meid pritsiti tohutu hulga veega ja oli äärmiselt libe.
Ma olen lugenud kõiki raamatud. Vaid oma töö tõttu.
Ojaa, kindlasti. [Naerab]
Aga ma siiski mäletan "Päikesevarjutuse" raamatust seda, et Rileyt mainiti väga harva kogu raamatu jooksul, ent filmis on ta vägagi oluline tegelaskuju.
Selles asi ongi. Kui ma töö sain, siis raamatut lugedes keerles mu peas vaid "Kus on Riley, kus on Riley, kus on Riley?" Tead, mis on selle filmi juures veel ekstra hea minu arust? See, et see on esimene film kogu saaga jooksul, kui ei ole kujutatud vaid Bella vaatenurka. Seega ei pidanud vaid mina tööd rohkem tegema, vaid samas andis see võimaluse tutvustada Cullenite perekonda. Vaatajad saavad palju rohkem teada Jasperi ja Rosalie minevikkudest, mis on äärmiselt põnevad ja kaasahaaravad.
Võrreledes filmi Rileyt ja raamatu Rileyt, siis nende võrduluseks võiks öelda, et peale filmi hakkas rahvale Riley palju rohkem meeldima. Victoria kasutas teda tõsiselt ära ja mängis tema emotsioonoidega. Kas te Davidiga rääkisite sellest, kuidas ära jätta sellise üdinikurja närukaela kujutamine ja keskenduda pigem probleemsele ja piinatud poisile?
Jah, see oli väga oluline. Me arutasime väga tõsiselt seda, kuidas Victoria ja Riley suhe peegeldaks nagu MacBethi ja MacBethi suhet. Victoria manipuleerib temaga; ta keerab poisi ümber oma väikese sõrme ja Riley on nõus kõike armastuse nimel tegema, isegi kui see tähendab, et peab looma verejanuliste vapiiride armee.
Sa tegid enamus stseenid koos Bryce Dallas Howardiga. Kuidas oli koos temaga töötada?
Ta on kõige õelam, isekam, egoistlikum naine, keda ma olen oma elu jooksul kohanud.
Oh sa. Ära ennast jumala eest tagasi hoia!
[Naerab] Ei, ma ausalt ka ei suuda välja öelda kõiki neid häid asju Bryce kohta, mida ta tegelikult väärt on. Ta on äärmiselt andekas, ta töötab veel kõvemini, kui ei keegi teine, keda ma olen eales kohanud ja ta on kõige armsam inimene üldse. Ta aitas mind äärmislet palju. Kui ma olin Los Angeleses, lubas ta mul enda juures olla ja tema abikaasa Seth on väga lahe mees, me saime temaga headeks sõpradeks. Ja neil on väike poeg, Theo, kes on kolmene. Kui ma järgmine kord jälle külla läksin, siis talle ikka meeldis sama film, mis eelmine kordki - "Autod". Nii, et tundus, nagu ma poleks kunagi lahkunudki nende juurest. Ta ütles mulle: "Tere, Xavier. Vaatame nautukene Autosid!"
Kuidas sa valimistusid selliseks rolliks? Kas sa vaatasid mõningaid filme või kuulasid teatud sorti muusikat, mis laseks sul paremini Riley maailma jõuda?
Ausaltöeldes, jah. David Slade andis mulle "Blade Runner"-i, ma polnud seda varem näinud, see on paroodia. Selles oli üks paha tegelane [Rutger Hauer], ta tegeles sellega, et üritas oma emotsioone kontorollida, ja see oli ülimalt hea ideede allikas minu jaoks.
Stephenie Meyerilt tuli äsja välja raamat nimega "Bree Tanneri lühike teine elu" (ametlik nimi - The Short Second Life Of Bree Tanner). Riley mängib seal väga suurt rolli. Kas sa oleksid rõõmus, kui sellest tehtaks ka film?
Täiesti kindlalt! See oleks võimalus ju naasta uuesti Videviku maailma. [Enne filmist] andis David Salde mulle isiklikult üle spetsiaalse käsikirja raamatust. See oli väga salapärane asi. Ausaltöeldes, see on vist siiani minu käes. Ma pidin selle talle tagsi andma. Upsss!
Jah, nüüdseks on see poodidesse jõudnud, nii, et pole hullu.
Jah. [Naerab] Tegelikult see oli väga kasulik, kuna "Päiesevarjutuses" polnud ju Rileyst peaaegu üldse juttu, ent "Bree Tanneri lühikeses teises elus" oli räägitud näiteks tema suhtest Victoriaga, nii, et väga vajalik allikas minu jaoks.
Ma julgen oletada, et selles saagas osalemine, avas sulle nüüd paljusid teisi uksigi.
Jah, avas küll. Ma just jõudsin tagasi Berliinist, kus ma filmisin koos Roland Emmerichiga filmi, mis on väga lahe. See on hea võimalus muutuda tigedast vapiirist aristrokraadiks.
Viimane küsimus: Kas on tõsi, et pesukaru ründas sind sel ajal, kui sa oldi Stanley Park-is?
Jah, ründas tõesti! Bryce ja mina jalutasime Stanlet Park-is. Seal oli siis see laisk hall loomake ja kust mina võinuks teada, et tal oli mingi värk seal! Ma soovin, et ma saaksin sulle pilte näidata...
Oota, sul on pildid sellest, kuidas ta sind ründas?
Jah. Oli nii, et Bryce pildistas ja mina tahtsin teha selle imearmsa pisikese pesukaruga pilti, kuna ma polnud varem sellist looma näinud. Ma istusin siis tema kõrvale ja ta sõnaotsesmõttes ajas mind ka kohe jalule tagasi. Ja ta suutis ka mu sõrme hammustada. Sellest on pilt, kus see väike karvapall hüppab minu poole. Bryce samal ajal aga rõõmsalt muutkui pildistas. Mul oli, et "Ma vajan kohe meditsiinilst ülevaatlust." Ma muretsesin, et äkki ma muutun pesukaru vampiiriks!
| 
